Vingusime siin, et eile oli raske päev. Ma usun, et kui oleks valida, siis me teeks kaks sellist päeva ühe tänase asemel. Sadas kogu öö ning kogu tänase päeva on sadanud. Seetõttu on 80% metsaaluseid ja niitusid olnud 10-30cm kihise veekihi all, käisime täna kokku ~28km (koos kõrvalekalletega) ja kogu selle aja olid jalad läbimärjad. Kraavidest üleminekuks ei olnud tarvis riideid ära võtta, kuni vööni kraavidest sumasime lihtsalt läbi. Ujusime üle Pirita jõe ~25m lai, jõkke minek ja väljatulek püstloodis kallastelt, mida kaunistasid 2m nõgesed. Ekstreemi sai omajagu. Muide Eestis leidub selliseid metasid, kust ei ole füüsiliselt võimalik ~10-20m laiuselt alalt läbi minna.

Paar korda sattusime sohu, rinnuni vesi pilliroo ja paksude kõrkjate vahel, sealt ei olnud võimalik läbi minna, läks liiga ohtlikuks. Õhtul ei suutnud enam teist korda üle Pirita jõe ujuda, kuna olime mõlemad läbikülmunud, läksime paarisaja meetri kauguselt teed mööda. Jõgi oli üle kallaste ja sealgi oli vesi põlvini. Kuna märgade jalgadega liikumine on jalad nii puruks hõõrunud, siis ei suutnud täna lõpus enam kõikjalt otse minna ja kasutasime teid, tehes 100-400 meetriseid kõrvalekaldeid.

Hommikul avastasime, et GPS ei tööta enam normaalselt, näitab üksnes asukohta, liikumise suunda mitte. See teeb liikumise kõvast raskemaks, sest peame pidevalt trajektoori korrigeerima ja otse liikumine on oluliselt raskem. Hommikul ekslesime tänu sellele metsas umbes tunni. Vahepeal kadusid ekraanilt ka kõik tingmärgid, liikusime üksnes joone ja oma asukoha järgi, jõgesid, soid, teid, metsi ega midagi näha ei olnud.

Kokku olime täna katkestamas 6-7 korda, ma ei oska praegu öelda, mis vägi meid ikkagi edasi sundis minema. Tõsi on, et meie varustus ei ole selle matka jaoks piisav, see on hetkel kõige suurem möödapanek. Samas on siin 2-3 päeva järjest sadanud vihm muutnud ka kõik metsad soodeks, seal ei ole võimalik mingi mõistliku tempoga liikuda. Normaalse suveilmaga oleks see ehk tehtav.

Täna ööseks saime heade inimeste juures öömaja ja ei pea märjas telgis magama. Homme selgub, kas jalad lubavad jätkamist või anname teatepulga üle Martenile ja Arnole ning liitume uuesti, kui jalad lubavad taas kõndida.

Et me üldse oleme Kosele jõudnud on suuresti tänu Navirecile poistele kes tõis kuivi riideid ja Antimoni vennale ja vennanaisele, kes sebisid meile kuivi riideid, kuivatasid asju, tõid süüa ja sebisid meile lisaks veel hääde inimeste juurde öömaja. Lisaks suured tänud kõigile, kes on meid toetanud, ilma selle motivatsioonita me oleks päris kindlasti täna rajalt maha astunud.

Kokkuvõttes mul ei ole sõnu selle kirjeldamiseks, mis jama me täna läbi tegime, jääb vähemasti pikaks meelde. Tuju on tegelikult enamvähem, aga täna sai selgeks, et me olime selle retke raskust ette arvates ülioptimistlikult, muidugi ilm on ikka 100% meile vastu töötanud.

PS. Täna me ei naernud.
PPS. Veelkord täname kõiki neid, kes on olnud moraalseks ja materiaalseks toeks. Teid on uskumatult palju, ma arvan, et te ei kujuta ette kui palju motivatsiooni see on andnud.

Teada andis Antimon
laupäev, 30. juuli 2011

1 Responses to Ekstreemimonid

  1. Anonüümne ütles:
  2. Ma luban, et ma küpsetan teile ühe väga hea piruka kui te lõpuni teete (otse või mitte, tähtajaks või mitte, peaasi, et lõpuni). Tegelikult te võite ise valida ka, mida teile lõpetamise puhuks küpsetaksin :)

     

Ütle hingelt ära:

Mõnesõnaga


Tallinnast Tartusse on 180km. Või kas ikka on? Otsemonid püüavad selle väite ümber lükata, üritades GPS abil rännata Tallinnast Tartusse pisut otsem. Tegelikult nii otse kui saab. Linnulennul. Jalgsi. Ujudes. Telgiga. Kuus päeva puhast liikumise "mõnu".

Otsemonid

Anti Orgla
Mati Allas
Marten Laur
Arno Lauk

Meie sõbrad



Matkarent.ee








Sander Piibeman


Aivar Naaber