Otsemonid

O3

2011-08-31T16:42:00.003+03:00

Esmaspäeval, 5. septembril kell 20:05 alustab Eesti Televisioonis oma järjekordset hooaega loodussaade Osoon. Teiste huvitavate teemade sisse on põimitud ka pisut Otsemone, ajame Kristjaniga seal törtsu juttu ja mine Sa tea, võibolla võetakse veel paljast ihugi näidata. Ja noh, meil on ju siiski erakordselt kaunid näod.

Osoon alustab 19. hooaega Prangli saarelt. Meie teejuhiks on põline pranglilane Valter Puuström, kes tunneb kuue ja poole ruutkilomeetrise saare igat soppi. Sõidame kalateadlastega Emajõe vanajõgedele, et näha õnnelikke kalu. Mis neid õnnelikuks teeb, sellest juba saates. Kuuleme, kuidas kulges Otsemonide teekond Tallinnast Tartusse. Vaatame, mida pakub septembrikuu looduskalender. Autorid Kristjan Kaljund, Sven Paulus ja Val Rajasaar, saatejuht Vladislav Koržets, režissöör Olga Käo, operaatorid Peeter Tungal ja Magnus Suitso, helirežissöörid Rein Fuks ning Jüri Vaher, toimetaja-produtsent Õie Arusoo.

Epiloog

2011-08-07T14:51:00.018+03:00

Isegi pisut veider on hommikul ärgata ja mitte asuda jalgu teipima, telki kokku pakkima ja järgmise paari kilomeetri maastikuvorme kaardilt uurima. Otsekui päeval puuduks eesmärk, pole sihtpunkti kuhu õhtuks tuleb välja jõuda. "Võsapohmelliks" kutsus seda üks hea sõber. Ma olen sellega üleni nõus.

Eesmärk

Kas Otsemonide retk õnnestus? Ei. Keegi läbinud kogu distantsi, Antil ja Matil tuli päev vahet pidada ning 30km lõik vahele jätta, Marten ja Arno ei saanud töökohustuste tõttu Tallinnast alustada ning ka hiljem tuli neil päevane puhkus võtta. Teisel matkapäeval tuli päeva lõpus pisut seatud reeglitega vastuollu minna ning võpseri ja üle kallaste ajava jõe ületuse asemel teid kasutada - põhjuseks 30h järjest väldanud sadu, külmaks muutnud ilm ja Kosel ootav öömaja, kuhu muidu ööseks jõudnud ei oleks. Plaanitud 6 päeva ebaõnnestus samuti, kohale jõuti 8 päevaga. Rajal kasutati palju kõrvalist abi, mis ei olnud küll reeglitega otseses vastuolus, kuid siiski planeerimatu. Kuna GPS seadme tagastamisel oli tähtaeg, siis pidime mõnedel lõikudel magamisvarustuse autoga ette saatma ning tellima raja äärde sööki, et endal jääks rohkem aega kõndimisele ja hiljemalt reedeks kohale jõuda. Rajal tuli teha liiga palju haake (saateautode juurde ja tagasi kõndimine, ümber põldude kõndimine jne), mistõttu kokku kogunes kilomeetreid rohkem kui neid tulnuks mööda Tallinn-Tartu maanteed käies.

Jõeületus raskusastmega 3. Keerukus 1 on purre, 5 on täiskuu.

Kas Otsemonide retk õnnestus? Jah! Retke käigus kaardistati otsetee Tallinna ja Tartu vahel ning suudeti Navireci trackeri joon hoida katkematu, hoolimata mitmetest tagasilöökidest. Retk pakkus osalejatele suurepäraseid kogemusi, sai nalja, oli eneseületamist, nähti nii mõndagi, mida mööda teed käies ei näe, püütud fotoaparaadi ka kaamerasilma ette nii mõnigi hingemattev vaade või naljakas jõeületus, saadud tuttavaks vahvate inimestega ja nii edasi ja nii edasi. Oli uskumatu näha nii paljusid meie tegemistele kaasa elamas, nii mõneski raskes kohas andis see kõvasti motivatsiooni juurde. Kokkuvõttes sai koos sõpradega veedetud üks tore ja sportlik nädal, mida jäädakse kindlasti veel pikemaks meenutama.

Väsinud, aga mitte õnnetud.

Kumb vastus siis nüüd teise üle kaalub? Nii ja naa, kindlasti jääb pisut kripeldama, et plaanitut ei suudetud 100% ellu viia, kuid samas nauditi seda mida tehti ja tehti ju eelkõige iseenda jaoks. Ühes kommentaariumis olla olnud kommentaar, mis meid mõnusasti muigama pani. Seal olevat seisnud: "ebaprofessionaalsed tüübid". Haa! Üllatus-üllatus, aga me olemegi täiesti läbi ja lõhki ebaprofessionaalsed tüübid! Loomulikult ei võetud ette midagi ulmelist, loomulikult me usume, et kui võtta näituseks Ain-Alar Juhanson ja riputada talle paari tuhande euro väärtuses varustust ümber, siis ta lippab selle maa paari päevaga läbi. Me ei ole kunagi pretendeerinud mingi rekordi püstitamisele, lihtsalt mõnel pühapäevamatkajal tekkis idee, mida oli põnev enese proovilepanekuks katsetada. Lihtne!

Meedia

Meediamull läks liialt suureks. Tuleb tunnistada, et meil lihtsalt ei olnud selles vallas kogemust ja saime pisut kõrvetada. Lihtsast plaanist saada Postimehe netiküljele pisike nupuke, et meil oleks sponsoritele ette näidata sadakond blogikülastust, sai pooleks tunniks Postimehe peauudis ja sealt järgnesid juba kõned raadiotest, telekanalitest ja teistest väljaannetest. Ei osanud me ka igale poole "Ei" öelda ja ega selle "Ei"-ga väga lepitud ka. Meil ei ole otseselt miskit meedia vastu aga mingil hetkel hakkas tuhmistuma see "iseenda jaoks tegemise" piir, kuna asi oli suurema kella küljes, siis tundus nagu meil lasuks mõningane kohustus kellelegi teisele midagi tõestada ja see oli juba hoopis risti vastu ürituse eesmärkidele. Mõnda positiivset sellest siiski sündis, sest nii mõnedki toredad kaasaelajad see endaga kaasa tõi ja ehk aitas see kellessegi matkapisikut süstida.

Mati on sattunud agara reporteri küüsi.

Aeg

Olime optimistid, see on selge. Olgugi, et meil on nii mõnigi matk seljataga ning ka sõjaväes on aastaid tagasi mööda metsi joostud, ei omanud me täit ettekujutust, kui raske selline ettevõtmine tegelikult on. Suurim möödapanek oli aeg - 30km päevas on pühapäevamatkajal sellise seljakotiga sellisel maastikul üliraske läbida. Hambad ristis muidugi oleks see tehtav, kuid arvestada tuleb ka sellega, et tegu ei ole sprindiga ja peale sellist pingutust tuleb veel 135km läbida. Hindaksin, et mõistlik on läbida 15-20km päevas, nii jääb piisavalt aega söögi valmistamiseks, puhkepausideks, jalgade eest hoolitsemiseks, jõeületusteks jms. Tööst ja kohustustest vabaks oleks pidanud planeerima vähemalt 8 päeva, ehk mõni igaks juhuks rohkemgi. Eesmärk oli ju siiski matkata, mitte aja peale tormata, nii et veri ninast väljas.

Ka ilu peab oskama enese ümber märgata

Ilm

Väga oluline faktor on sellise matka juures vihm. Esimesest kahest päevast ja lakkamatust sajust nende jooksul oleme juba rääkinud, kuid ka hiljem läbisime maastikke, mis pärast tugevat sadu oleks olnud kordi raskemad läbida (mitte üksnes sood-rabad, vaid ka üles küntud põllud, tihedate kuivenduskraavide võrgustikuga alad jne). Kerge paaritunnine vihmasadu ei pea veel ületamatuks takistuseks saama, kuid meid tabanud vihm vältas kaks päeva jutti ja lisaks metsaaluste veega katmisele ka nüristas vaimu, kuna midagi kuivatada ei olnud hetkekski võimalik. Me ei taha küll vabanduste taha pugeda, kuid arvan, et ilma selle veemölluta oleksime kenasti algusest lõpuni kulgenud, peale rajale naasmist möödusid neli päeva ja 90km üpris probleemivabalt kui väikesed villid ja vanad välja löönud kergemad vigastused välja arvata. Jalgade eest hoolitsemine on sellisel matkal väga oluline ja eks meil oli ka nii-ja-naasuguseid nippe selle tarbeks, aga me ei olnud valmistunud kaks päeva pahkluuni või põlvini külmas vees liikuma. Eks pisut kripeldab, et võib-olla poleks seda katkestust siiski vaja olnud ja oleksime jalad ka teekonna jooksul korda saanud, kuid eks siin mängis rolli ka fakt, et Kosel ühinesid meiega kaks värsket meest ja me tõmbasime neil tempo meeletult maha. Seetõttu tundus mõistlik päevane puhkus võtta.

Üle põlve vette ehitati purdeid, mujal oli vesi niiehknii üle pahkluu

Varustus

Kuna peale Arno ei olnud seltskonna liikmed tõsised matkajad, tuli ka matka eelarve üpris madal hoida. Seetõttu tehti muidugi palju vigu võttes kasutusele seda, mida kapist leida oli - a la velvetpüksid, mis imavad vett poole oma raskusest, tossud/saapad, mis hõõruvad jalad ära jne. Järgmisel korral ilmselt siiski tuleks juba pikemalt ette investeerida ja soetada vähemasti matkasaapad, mis hästi jalga istuksid ja oleksid pisut kõrgemad kui tavalised jalanõud - metsas maha langenud puudel ja mätastel turnides on kümneid võimalusi jala välja väänamiseks ja saabas peaks kindlasti hüppeliigest toetama. Lisaks muidugi sünteetilised riided, mis ei imaks vett sisse, kuid laseks samas õhul liikuda. Sokkide valikus on variante palju, ise kasutasin villaseid sokke, mis imasid hästi niiskust ja kuivades oludes ei hakanud jalg higistama. Samas olen kuulnud palju erinevaid nõuandeid, a la kasutada mitut kihti õhukesi sokke, vältida villaseid sokke üleüldse, kasutada neid koos teiste sokkidega jne. Tark olnuks enne matka uurida tõsiste matkagurude käest, mida soovitatakse, nii kuivas kliimas kui ka kallava vihma korral. Isiklikult tundsin puudust vanast heast kaitseväe telkmantlist, mida on kotis oluliselt kergem kaasas tarida kui telki ning ka ülespanek/maha võtmine käib kiiremini. Kõige olulisem nõuanne siiski oleks ilmselt küsida nõu!

Otseliikumine

Kui põhimõtteks on võetud viljapõldudel mitte tallamine, siis tasuks säärane matk ette võtta pisut hiljem, pigem augusti lõpupoole. Ülesküntud põllul ei ole küll alati teab mis lihtne liikuda, kuid praegu pidime põldude ümber käimise või tehnoradade/põldude vahede jms. otsimiseks tegema päris suuri haake, mis oluliselt lisasid kilometraaži ning seega vähendasid otseliikumise protsenti. Teine segavam faktor on lahtised koerad, mistõttu mõne maja ümber sai tehtud päris korralik tiir - eriti pärast esimest kohtumist kahe meetrise turjakõrgusega kutsaga. Vähemasti ühel korral päästis kõige hullemast enese ees hoitud malakas, mille teises otsas olid hambad kenasti kintsu-ootel. Alati ei saa muidugi ka koera süüdistada, sest on ta ju oma territooriumi valvur, kuid tihtipeale sai koeri kohatud ikkagi avalikel teedel oma hoovist välja jooksmas.

Tehnorada ei kulgenud küll mööda joont, kuid oli siiski otsem kui ümberminek

Maastikud

Kui jätta kõrvale vesi, mis teeb iga maastiku raskesti läbitavaks, siis võib öelda, et kõige keerulisem on läbi murda segametsadest, mis ei ole kunagi saagi näinud. Kraapivad kuuseoksad ühes tiheda pajuvõsa ja pea horisontaalis roomavate toomingatega, selle kõige keskel lamamas maha kukkunud puud - seal tuli ette ka selliseid kohti, kus lihtsalt nõutult pilgu kümmekond meetrit paremale ja vasakule suunasid, suutmata otsustada, kust üldse hakata läbiminekut proovimagi. Tunni aja jooksul paarsada meetrit edasi liikuda võib olla üpris nüristav tegevus ja täisvarustuses ka korralikult kurnav. See ei ole jalutuskäik, vaid konkreetne füüsiline töö, kus käiku lähevad nii käed kui jalad.

Mati on läbi võpseri murdnud, teistel läheb temani jõudmiseks veel aega

Jõgede ning kraavide ületus on küll tülikas, aga mitte kõige raskem. Ajakulu on seal aga siiski märgatav, sest kui juba jalad vette tuli panna siis tähendas see enamasti ka uut jalgade teipimist. Muide ujumisrõngast tarvis ei läinudki, 15 kilone kott ühes riiete ja jalanõudega hulpis prügikotti panduna väga kenasti vee peal.

Kõige mõnusam on jalutada mööda põldu, kust vili vahetult võetud või siis mööda niidetud heinamaad/karjamaad. Kui jalad juba tuld välja löövad siis ei ole näiteks kruusateed taldade all sugugi mitte nii mõnusad, kui ette võiks kujutada. Keeruline on ka raielankide ületamine, sest paksus rohus ja noores võsas peidavad end mahajäetud oksarisu ning kännud.

Elusloodus

Säärasele matkale tasub varuda päris ohtralt putukamürki. Esimesel päeval Ülemiste järve äärsetes metsades kohtasime säärast sääskede invasiooni, mida polnud varem näinud. Korrakski peatudes kattus kogu keha piniseva kihiga, tõrjevahend vähenes silmnähtavalt, sest voolav higi pühkis selle ihult üpris kiiresti maha. Sääsed ei hoolinud isegi vihmast, Pirita jõe ületuseks riidest lahti koorimine oli kui enese lihuniku meelevalda andmine. Ka herilase sutsakatest ei jäänud keegi meist puutumata, kellele jagus neid rohkem, kellele vähem. Imekombel ei avastatud ühtegi puuki, paari isendit kohati küll riietel, kuid närima ei tulnud neist ükski. Suuremast metsarahvast sattus me silme alla paar kitse, üks põder ning pahur metssiga.

Animal encounter

Idee ja tulevik

Mõte ise on aga ikkagi väga vahva ja olgugi et esimene vasikas ehk pisut aiataha läks, siis nopiti siit piisavalt kogemusi, et järgmisel aastal ehk midagi sarnast üritada. Seda enam siis, et üritus seekord täielikult ei õnnestunud. Kõige tähtsamad punktid, mida kõrva taha tuleks panna:

1) Planeerida rohkem aega, keskmiselt 17km päevas on täiesti mõistlik
2) Alustada pisut hiljem, augusti teises pooles
3) Korralikud matkasaapad, mis toetaksid hüppeliigest ja kuivaksid kiiresti
4) Proovida hakkama saada ilma saateautota
5) Ööbimised üksnes joone peal
6) Eelnev treening - saapad korralikult sisse käia, õlgu kotiga harjutada
7) Rohkem putukamürki
8) Telgi asemele telkmantel, õhkmadratsi asemel lebomatt
9) Uurida koeravilede kohta, ehk leidub mõni koertele kahjutu viis neist mööda minna
10) Liikuda GPS-il võimalikult väikse mõõtkavaga, et hoida võimalikult sirget joont

Eks näis, kas, kes, kus ja mis sellest mõttest järgmisel aastal saada võib. Kuigi vahel oli nii mõnelgi hetkel tunne, et sellist asja ei tahaks küll vabatahtlikult enam kunagi teha, siis ma usun, et kibeleme järgmisel aastal rajale tagasi. Olgu see siis sama distants, eesmärgiga see katkestuste ja väiksema kilomeetrite arvuga läbida, või siis kasvõi Riia-Tartu ots.

Suures mõõtkavas ei saa joonele etteheiteid teha. Väiksemas annaks pisut paremini

Kel huvi pildimaterjali vastu, siis sai üles riputatud kaks albumit:

Eestimaa Otsemoni pilgu läbi - valik piltidest, mis said tehtud umbes pooletunnise intervalliga nelja päeva jooksul ette jäänud maastikest
Otsemonid 31.07-05.08 - Huvitavamad klõpsud Järva, Jõgeva ja Tartumaa läbimiselt

Sellega tõmbaksin omalt poolt Otsemonide saagale joone alla. Martenil on plaan kokku klopsida väike videomontaaž ja septembrikuus peaks meist Osooni saates üks lõigukene olema, eks siis nendest anname ka teada. Aga igal kümnel muul juhul - kohtumiseni järgmistel matkadel!

Tõesti nõnda lahke

2011-08-06T17:05:00.006+03:00

Üks on üksi, kaks on paar, kolm on seltskond, neli on Otsemonid. Aga lisaks oli veel terve brigaad vahvaid inimesi, kes aitasid ühe veidra matka hulka toredamaks ja meeldejäävamaks muuta. Ilma nendeta olnuks võsas roidamine ikka oluliselt raskem ja polnuks see retk pooltki nii palju pakkunud.

Otsemonid tänavad Navireci, Reigot ja Sveni, kes istutasid meie kotti pooleteistkilose motivatsioonitableti, millest välja saadetava GPS-logi kaardile joonistavasse rakendusse tehti kokku üle 17000 sisselogimise. Mehed käisid ise seadme akusid vahetamas, heitumata vihmast, purunenud rehvist või sääskedest.

Otsemonid tänavad Liisit ja Helenit, Mati peret ning Aikot ja Merlet, kes osutasid saateauto teenuseid, tuues rajale vett, kuivi riideid, akusid jne.

Otsemonid tänavad Mihklit Matkarendist, kes andis meile sõbrahinna eest kasutada käsi-GPS seadme, juhendas selle kasutamisel ja pikendas tagastamise tähataega.

Otsemonid tänavad Risto Metsa, Merle Musta, Toomas Luhatsit ja eriti Kristjan Kaljundit, kes oma ajakirjanikutöös läksid sammu kaugemale ja kasutasid midagi, mida ma nimetaksin "isiklikuks lähenemiseks". Olgu selleks siis sõbralik suhtumine, tõsine huvi kajastatava teema vastu või sihikindlus ronimaks huvitavamate lõikude nägemiseks läbi kõige hullema võpseri. Tänud ka teistele kajastajatele, me mõistame, et ajakirjanik teeb lihtsalt oma tööd, tuleb tõdeda, et olime pisut tõredad ja püüdsime kaamerate ja lehemeeste eest võimalusel putket teha. Midagi pole teha, me ronime parema meelega metsa kui kaamera ette :)

Otsemonid tänavad Annelit ja Oliveri, kes pakkusid meile pärast 30h järjest kallanud vihma põrandapinda ja võimalust varustust kuivatada ning valmistasid hommikuks imemaitsvat mannaputru.

Otsemonid tänavad Kaidit, kes valmistas meile raja ääres laheda üllatuse ning oli meid ka Tartusse tervitama tulnud.

Otsemonid tänavad Riismaad, Mikut, Tomi, Margitit ja Kympat, kes olid kanuuga Emajõe ületusele kaasa elama sõitnud.

Otsemonid tänavad I-Vett, kes varustas meid kasuliku joodiveega.

Otsemonid tänavad Aivarit ja Sanderit ja Maitu, kes laenasid telki, päikesepatareisid, pealampi ja kompassi.

Otsemonid tänavad kõiki inimesi, kes pakkusid meile raja ääres vett ning abi, nii neid, keda kohtasime, kui ka neid, kes oleksid olnud valmis aitama.

Otsemonid tänavad kõiki, kes elasid kaasa blogis, facebookis või Navireci kaardil, saatsid sõnumeid, helistasid või tervitasid rajal ja finishis. See oli võimas! Täname ka salapärast kodanik "fisherit" toetuse eest blogis ning oleme põnevil, kes küll võiks ennast selle aliase taga varjata?

Otsemonid, ning eriti allakirjutanu, tänavad kõiki, kes tõid finishisse Jänksi, super! Tühjadest Jänksi-purkidest ning matkalt kaasa tulnud malakast valmiv taies hakkab ilusa meenutusena seina kaunistama!

Antimon tänab Matit, Martenit ning Arnot, kes olid toredatakse kaaslasteks ja näitasid üles mehist suhtumist ka rasketes oludes ning tagasilöökide korral.

Olgu siia lõppu lahendatud ka viimase päeva "viljaringide" saladus:

Otsemonid tänavad maailma, kus osatakse rõõmu tunda ka lihtsatest asjadest!

Kohalolemised

2011-08-06T01:03:00.003+03:00

Tõsi ta on, otsemonid on Tartus. Igaüks magab oma magusat und, kes voodis, kes endiselt magamiskotis. Ei, see ei ole nii armsaks saanud, lihtsalt kaks meist avastasid, et korterivõtmed ei ole mitte seal, kus neid arvati olevat.

Igatosorti emotsiooni on, aga miskit targemat saab kribada järgmisel päeval kui mõte jälle selgemaid radu jookseb. Aga kindlasti öelda võib, et hoolimata kõiksugu tagasilöökidest sai väga tore matk ja kõik jäid väga ja väga rahule. Ja mul ei ole piisavalt häid sõnu tänamaks kogu meie toetajaskonda, nii neid, keda meil on au tunda, kui ka kõiki neid, kes täiesti võõrastele tüüpidele kaasa elasid - suur tänu teile kõigile, Eestimaa on ikka kenakene koht elamiseks!

Mine metsa!

Päev veereb, õhtu jõuab

2011-08-04T23:52:00.001+03:00

Hoolimata jalgadest ja väsimusest oli täna väga mõnus matkapäev. Hooldatud Jõgevamaa metsad, koristatud põllud ning suplused Pedja ja Laeva jões. Ja üks külm õlu selle kõige peale, sest laagris otsisid meid üles Urmas ja Antti! Külastasime Marteni õe talu, kust Marten taas rajale astus ning üheskoos ületasimd Tartu maakonna piiri. Eriti lahe üllatus tabas meid enne Pedjat, kuhu keski tore neiu oli meile toonud vett ja saiakesi! Väga vahva! Üldiselt kiputakse meid ikka ära tundma, tänagi sõideti mööda ja paluti luba pilti teha. Homse päeva saab fortuuna tahtel meiga kaasa teha Merle. Tartusse jõuame ~22 paiku, kui keegi saaks finishisse tuua jänksi jooki, siis saaks temast mu parim sõber:)

Ps. Kaidi? Kui soovid täna tehtud pilte siis kontakteeru julgesti

Tasasõudmine, kaugelejõudmine

2011-08-03T23:13:00.002+03:00

Üpris laibastunud Otsemonid lebavad põlluserval telgis, 44km kaugusel Tartust. Tänase päeva märksõnad: ujusime üle Põltsamaa jõe, läbisime 200m kahemeetrist nõgesemetsa, vaimustusime põldudest, kust vili võetud.. Päev oli väga väsitav, kohati äärmiselt raske mets. Ville jalgadel enam lugeda ei jõua. Pisut häirib ja aeglustab meedia tähelepanu - keda tõsiselt huvitab, loeb niikuinii blogist. Ei taha üldse mitte staaritseda, teeme seda ju ikka iseenda proovile panekuks. Ja kui kõik nüüd lõpuks hästi läheb, siis reede õhtuks on Taaralinna tuled käes. Muide, kui on kedagi, kes tahaks proovida miskit ekstreemset ja meiega viimase päeva kaasa teha, siis andke teada, 1-2 kaaslast võiks ju seltsi võtta..

Omadega võssa

2011-08-03T07:24:00.002+03:00

Seal, kus Anti ja Mati meist lahku läksid, oligi viimane hetk seda teha. Võssa kiigates helkis vastu vesi. Pärast paarikümmet meetrit polnud kuivad ei minu, ei Arno jalatsid. Edasine 2 tundi möödus sooga võideldes.
Tegu oli kobraste poolt üle ujutatud alaga. Vesi põlvini või enam. Mättad. Rohkelt surnud puid. Sammuma pidi ettevaatlikult, vahepeal kukkunud puude otsas turnides. Kõikse enam tõmbasid edenemist maha neli kanaliületust. Pidime kummastki üle saamiseks parajaid puid otsima ja purded ehitama. Selle kõige kõrvale ka rohkelt sääski.
Pärast seda muutus mets vist esimest korda võsavabaks. Võisime hiljutises "spaas" puhanuna kohati lausa jooksusamme teha. Kraaviületusi siiski ette tuli. Õhtul valutasid mul ühe jala välimised põlvesidemed. Õnneks oli Arnol kaasas elastiksidet, mis andis lootust.

Neljanda päeva alguses liitus meiega Järva Teataja ajakirjanik ning kolmekesi läbisime kiirelt 4 kilomeetrit. Nägime põtra.
Edasise päva jooksul midagi kirjutamisväärset ei juhtunud. Läbisime pikemate puhkepeatusteta suhteliselt kuiva Pikasilla soo ja hulga kuivenduskraave. Õhtu eel jõudsime esimeste põldude ja karjamaadeni, ületasime viimast korda Tallinn-Tartu maantee ning Pärnu jõe. Viimane tuli muidugi komplektis sooalaga, kus taaskord vesi üle pahkluu ulatus.
Ööbimispaik oli toreda suure karjatalu ääres, kus täiendasime oma veevarusid.
Halbu uudiseid oli siis niipalju, et märgunud põlvekaitse hõõrus põlveõndlatesse haavandid, väikesed mul ja suured Arnol. Veega tossudesse sattunud muda ja liiv olid minu jalatallad hõõrunud sama tundlikuks kui peopesad.

Pooleteise päeva järel liitusid hommikul meiega taas Anti ja Mati ning asusime teele.
Nägime ära minu hinnangul kõige hullema padriku: nõgesed+toomingavõsa+murdunud puud.
Valu, eeskätt jalataldades, läks hullemaks ning mingil hetkel hakkasin oluliselt maha tõmbama ülejäänud otsemonide kiirust. Pärastlõunal küpses otsus: natuke vahet pidada ning taasliituda esimesel võimalusel. Arno ühines minuga.

Anti ja Mati jätkasid aga teekonda Tartu poole...

Koer haugub, karavani pole

2011-08-02T23:34:00.002+03:00

Tahtsime täna hullu panna ja 30km täis teha, aga lõpus eksisteeris mingi eriti hull mets, mille sees ületasime sohki tegemata sama jõge 400m sees kaks korda. Lõunas jätkasid Anti ja Mati kahekesi - sood ei jätnud ka Marteni jalgu puutumata ja Arno läks sõbraga kaasa. Minu hüpekas on 2x nii suur kui peaks, aga tahtmine on suurem. Täna oli tegelikult hea päev - sellisena sai seda matka ette kujutatud. Navirecis oli täna lõunaks sisse logitud 11000 korda - tööd ka teete või?!

Ei ole jännis Järvamaa

2011-08-01T21:46:00.007+03:00

Teateid rajalt. Arno ja Marten tegid täna tublit tööd ja läbisid veidi üle 22 kilomeetri. Joon on piinlikult sirge - müts maha! Ühtlasi ületati Harju maakonna piir. Umbes viie kilomeetri jagu said mehed seltsi, kuna Järvamaa metsi ja rabasid oli oma silmaga uudistama tulnud neiu Järva Teatajast. Rabad olid seekord küll pisut kergemini läbitavad kui eelnevate päevade vee all olevad metsad, kuid kohati tuli siiski taas läbida üle saapaserva ulatuva veega lõike. Kuigi oli plaan teha väga pikk päev, 8-22, siis lõpuks jõudis ka neile väsimus peale ning kella 21 paiku jäädi laagrisse Rakvere maantee äärde Vodja lähedale. Martenil hakkas pisut tunda andma vana põlvevigastus ning käimine meenutavat kuumal asfaldil käimist. Kõige kogenum matkasell Arno on kõige paremas seisus, ning avaldas soovi kolmapäevaks kohale jõuda, loobudes varustusest ning tehes 45km päevas! Paraku ülejäänud odavama hinnaklassi jalanõudes sellid seda optimismi ei jaganud ja ei leidnud selles peituvat "liikumise mõnu", mis sai ürituse üheks eesmärgiks seatud.

Olgugi, et umbes 30 kilomeetrine lõik jääb vahelt puudu on Anti ja Mati tervise ja jalad piisavalt korda saanud, et proovivad homme varahommikul matkajatega uuesti liituda. Ees ootab siiski 90km pusimist ning olgugi, et peaeesmärk on läbi kukkunud, soovitakse siiski Marteni õe talu külastada, üle Emajõe ujuda ning tracker Tartusse viia. Seda pisikest punktikest jägib arvutiekraanil endiselt üllatavalt palju inimesi. Lisaks võetakse matka jätkamist kui treeningut ja kogemuste ammutamist, et ehk järgmisel aastal ka peaeesmärk püstitada, sest ega meile üldiselt ei meeldi väga asju pooleli jätta.

Irooniat ka.

Küsimus: Millist aega valida matka alguseks?
Vastus: http://www.ilmajaam.ee/515820/nadalavahetusel-purunesid-mitmed-sajuhulga-rekordid/

Pildid

2011-08-01T09:42:00.003+03:00

Mõned pildid retkelt: https://picasaweb.google.com/106027184568992095684/Otsemonid29073107#

Teisel päeval tuli kaameral jääda kilesse pakituks, kuna sadu ei lõppenud kordagi, kuid kindlasti on tulemas ka selliseid jõeületusi, mida pildile saab püüda.

Kobras va tõbras

2011-08-01T01:25:00.009+03:00

Alustasime Koselt jalutades tagasi punkti, kust eelmisel päeval ööbimiskohta kõnniti. Kosel liitusid meiega ka seal öö veetnud Marten ja Arno. Päeva esimene pool oli üpris kiire ja "lihtne", vihma enam ei kallanud ja mets oli pisut kergemini läbitav. Jätkus ka ärevamaid hetki, kui tuli teha mõned kiiremad sammud vihase koera eest (kes ilmus üllatusmomendina, ent oli siiski ketis), ning kui Martenil õnnestus üle libeda puutüve turnides üpris kõrgelt kraavi prantsatada. 3/4 matkajatest said ka herilase nõela tunda. Päeva teises pooles tuli Antil ja Matil raske südamega vähemalt ajutiselt maha tulla, esimest piinas kurguvalu ning üle puutüvede ronides vigastatud hüppeliiges, teisel hõõrusid saapad eilse vihma ja veeralliga jalad liiga katki. Autot järgi oodates istuti kaks tundi vaikivas leinameeleolus, pärast eelmise kahe päeva üle elamist oli eriti raske end lööduks tunnistada nüüd kui taevas siras lõpuks ometi päike. Loodetakse ravida, teha vajalikud parandused varustuses, ning naasta homme või ülehomme.

Päeva teises pooles raporteeris Marten rajalt, et see möödus kobraste poolt üleujutatud alal, kus metsarägastikus tuli liikuda pahkluu-põlveni vees. Kõige hullema soo-padriku läbimise järel püüdsid nad pisut aega tagasi teha - pooljoostes! Lisaks jõudsid nad oma teekonnal läbi taluõuelt, kus tähistati sünnipäeva ning jagati pruukosti ka läbiligunenud matkajatele. Navireci mehed kruvisid trackeri külge uue aku ning see rändab endiselt Tartu poole. Õhtuks olid mehed väga väsinud, kuid optimistlikud ning plaanivad homse väga raske soise ala võimalikult kiiresti läbida. Kuigi täna enam vihma juurde ei sadanud, on metsaalused suures osas vee all, mis raskendab mahakukkunud puude ja okste rägastikus liikumist veelgi. Liikuma plaanitakse hakata kell 8 hommikul.

Hjuustonil on probleem

2011-07-31T16:29:00.001+03:00

Eesmärk nr1 feilis 7km enne Ardut. Antimon ja Mati astusid rajalt kõrvale. Eilne vee-ekstreem lõhkus jalad ikkagi liiga puruks ja me ei suutnud oma komberdamisega värskete meeste tempot hoida. Kuna Marten ja Arno liitusid hommikul, püstitasime uueks eesmärgiks Navireci tracker teatepulgana Tartusse saada, kui jalad pisutki taastuvad, siis liitume uuesti ja aitame rajalolijaid. Hoidke Arnole ja Martenile pöialt, see mida nad tegema peavad on väga hull. Tuju on sitt ja otsus ei tulnud kergelt aga sellest seisust me tartuni ilmselt jõudnud ei oleks..

Igaksjuhuks

2011-07-31T08:15:00.004+03:00

Antimon on pisut tõbine, Matimon surkis nõelaga villid, mida ta tallaaluseks nimetas, puruks. Proovime siiski jätkata.

Kui kellelgi on Mustla kandis talu/maja vms, siis me ööseks jõuame tõenäoliselt sinnakanti. Täpsemalt näeb ilmselt kaardilt ja meie live-joone kulgemise järgi. Enivei, annan igaks juhuks oma numbri, kõik öömaja-pakkumised, kasvõi lagunenud majad või telgiplatsid, siis võib teada anda, me oleks irmus tänulikud. Võib saata sõnumi 51994444, tõenäoliselt mul ei ole tel kogu aeg sees, et akut hoida.

Navireci süsteemis olla eilseks olnud 5000 sisseloginud kasutajat. Mulle tundub, et me oleme hullud, aga te olete vist ka :)

Ekstreemimonid

2011-07-30T23:11:00.003+03:00

Vingusime siin, et eile oli raske päev. Ma usun, et kui oleks valida, siis me teeks kaks sellist päeva ühe tänase asemel. Sadas kogu öö ning kogu tänase päeva on sadanud. Seetõttu on 80% metsaaluseid ja niitusid olnud 10-30cm kihise veekihi all, käisime täna kokku ~28km (koos kõrvalekalletega) ja kogu selle aja olid jalad läbimärjad. Kraavidest üleminekuks ei olnud tarvis riideid ära võtta, kuni vööni kraavidest sumasime lihtsalt läbi. Ujusime üle Pirita jõe ~25m lai, jõkke minek ja väljatulek püstloodis kallastelt, mida kaunistasid 2m nõgesed. Ekstreemi sai omajagu. Muide Eestis leidub selliseid metasid, kust ei ole füüsiliselt võimalik ~10-20m laiuselt alalt läbi minna.

Paar korda sattusime sohu, rinnuni vesi pilliroo ja paksude kõrkjate vahel, sealt ei olnud võimalik läbi minna, läks liiga ohtlikuks. Õhtul ei suutnud enam teist korda üle Pirita jõe ujuda, kuna olime mõlemad läbikülmunud, läksime paarisaja meetri kauguselt teed mööda. Jõgi oli üle kallaste ja sealgi oli vesi põlvini. Kuna märgade jalgadega liikumine on jalad nii puruks hõõrunud, siis ei suutnud täna lõpus enam kõikjalt otse minna ja kasutasime teid, tehes 100-400 meetriseid kõrvalekaldeid.

Hommikul avastasime, et GPS ei tööta enam normaalselt, näitab üksnes asukohta, liikumise suunda mitte. See teeb liikumise kõvast raskemaks, sest peame pidevalt trajektoori korrigeerima ja otse liikumine on oluliselt raskem. Hommikul ekslesime tänu sellele metsas umbes tunni. Vahepeal kadusid ekraanilt ka kõik tingmärgid, liikusime üksnes joone ja oma asukoha järgi, jõgesid, soid, teid, metsi ega midagi näha ei olnud.

Kokku olime täna katkestamas 6-7 korda, ma ei oska praegu öelda, mis vägi meid ikkagi edasi sundis minema. Tõsi on, et meie varustus ei ole selle matka jaoks piisav, see on hetkel kõige suurem möödapanek. Samas on siin 2-3 päeva järjest sadanud vihm muutnud ka kõik metsad soodeks, seal ei ole võimalik mingi mõistliku tempoga liikuda. Normaalse suveilmaga oleks see ehk tehtav.

Täna ööseks saime heade inimeste juures öömaja ja ei pea märjas telgis magama. Homme selgub, kas jalad lubavad jätkamist või anname teatepulga üle Martenile ja Arnole ning liitume uuesti, kui jalad lubavad taas kõndida.

Et me üldse oleme Kosele jõudnud on suuresti tänu Navirecile poistele kes tõis kuivi riideid ja Antimoni vennale ja vennanaisele, kes sebisid meile kuivi riideid, kuivatasid asju, tõid süüa ja sebisid meile lisaks veel hääde inimeste juurde öömaja. Lisaks suured tänud kõigile, kes on meid toetanud, ilma selle motivatsioonita me oleks päris kindlasti täna rajalt maha astunud.

Kokkuvõttes mul ei ole sõnu selle kirjeldamiseks, mis jama me täna läbi tegime, jääb vähemasti pikaks meelde. Tuju on tegelikult enamvähem, aga täna sai selgeks, et me olime selle retke raskust ette arvates ülioptimistlikult, muidugi ilm on ikka 100% meile vastu töötanud.

PS. Täna me ei naernud.
PPS. Veelkord täname kõiki neid, kes on olnud moraalseks ja materiaalseks toeks. Teid on uskumatult palju, ma arvan, et te ei kujuta ette kui palju motivatsiooni see on andnud.

Idiootmonid?

2011-07-29T21:26:00.001+03:00

Lühidalt. Täna oli ilmselt kõige raskem päev meie lühikese elunatukese jooksul. Enamvähem kogu aja on sadanud, saapad ja püksid kaaluvad 7-8 kilo. Mets mis ette on jäänud on läbitav 800m/h. Läksime ainult otse, v.a. põldude ja õuede ümbert ringi. Tuli ennast ja üksteist meeletult sundida, et patikalegi jõuda. Üritus on üpris suure küsimärgi all, praeguse kurnatuse ja märgumise toonil ei paista homne väga helge. Fakt bioloogidele: puud kasvavad metsas horisontaalselt. Püüame end sundida homme jätkama, jääks vähemalt vihm järele. PS. Ühe korra naersime ka:)

Rumal rahutus

2011-07-29T11:00:00.000+03:00

Iga hetk jõuab ükskord kätte ja tihtipeale saabub ta just siis, kui on tema aeg saabuda. Ja kui kõik on läinud plaanikohaselt, siis just preaegu peaks saabuma see hetk, mil meil on aeg teele minna. Astuda asfaldile ja siis kivihunnikusse ja siis heina sisse ja siis tihnikusse ja.. Igasugust sorti maapindasid peaks meie jalge alt järgmise nädala jooksul läbi käima. Ole ainult mees ja oska enda ümber ilu märgata.

Natuke suure mulli sisse oleme sattunud. Sellise tähelepanemise mulli sisse, sest ajalehti ja raadioid ja telepurke on kogunenud pisukene rohkem kui eeldatud sai. Ühest küljest on tore kui ühed inimesed teiste tegemistele kaasa elavad aga teise külje pealt, ei tee me tegelikult mitte miskit sellist, mida igaüks teist ei võiks kasvõi kohe täna õhtul teha - nelja seina vahelt välja astuda ning lähemas metsatukas pisut ringi uudistada ja värsket õhku kopsudesse vedada. Olgu sellest mullist siis nõndapaljutki abi, et kellelgi ehk pähe turgataks üks mõte minna ja mõne roheluse keskel üks tilluke tiir teha. Saagu see siis otse või viltu, mis sääl ikka nii suurt vahet ongi.

Kes aga nüüd kohemaid sõnasabast kinni ei haaranud ja loodusesse ei tormanud, nood võivad teiste rõõmudel silma pääl hoida. Meie hea sõber Navirec on ülesse pannud sellise sisteemi, mis võtab meie asukohta ja teekonda päris reaalses ajas kuvada. Kõige selle ilmaime kogemiseks tuleks minna aadressile https://www.navirec.com/flash/navirec/index.php/ee ja säältkaudu sisse logida. Kasutamise nimeks ja salaliseks sõnaks on "otse", see peaks kohe nüüdsama tööle hakkama aga kui ei hakka, eks siis anna pisut aega atra seada.

Ja selleks korraks ongi kõik, ju järgmised teated rindelt saavad pisut lühemad ja vähem luulelised olema, sest mis suurt sõnakunsti Sa keset laia laant selle pisikese telefoni seest ikka välja tihkad toksida. Aga hoidke ikka pöialt, kel pöialt muu tegemise jaoks parajasti tarvis ei lähe, nii tundub ehk maa lühem ja kottki kergem.

Olge siis terved ja igatpidi tugevad!

Vox populi

2011-07-28T16:00:00.012+03:00

Neljapäeval, kell 16:00, samal ajal kui Otsemonid Vikerraadio kuulajatele oma hullumeelse idee tagamaid avasid, hakkasid laekuma esimesed ennustused. Oma arvamust avaldas ühtekokku rohkem kui 40 inimest. Olgu tulemused teile innustuseks, sõbrad Otsemonid.

Kas Otsemonid jõuavad planeeritult 03.08.2011 18:00 Tartusse Raekoja platsile?

Kui palju Otsemonid oma plaanidega mööda panevad + / -?

Mitu Otsemoni Tartusse jõuab?

Jätab keegi matka pooleli?

Otsemonid läbivad km ?
1.PÄEV
2.PÄEV
3.PÄEV
4.PÄEV
5.PÄEV
6.PÄEV

Sinu külmakapis vali-mind-mees

2011-07-26T22:32:00.005+03:00

Hei-hoo.

Mõni tähelepanelikum kodanik on märganud, et meie tagasihoidlikust üritusest võis täna mõne sõnaga Postimehe internetiveergudelt lugeda. Rahustamaks sõprade närve mainime, et ei ole meist keegi suures kuulsusejanus ja VõsaPetsile ei ole ka vihjet saadetud. Paraku on aga nii, et selle matka tarvis meil nii mõndagi seadet ja vidinat tarvis läheb, mida sugugi enesele päriseks soetada ei ole vaja, sestap ka tekkis mõte üle uudiskünnise roomata, mis lihtsustas oluliselt sponsorite leidmist. Nii ongi heameel teatada, et saame oma asukoha reaalajas kaardile kuvada ning päikesepatareide abil telefoni laadida, mistõttu ka blogisse pisut pikemaid sissekandeid toksida. Lisaks oleme saanud ka nii mõnegi hea nõuande ning mõni tore inimene on ühendust võtnud ja lahkelt näituseks joogivett pakkunud. Häid inimesi on ikka olemas küll! Meie siirad tänusõnad ka kogu negatiivsele tagasisidele - see annab kuhjaga motivatsiooni ja jõudu nii mõnegi kraavi ületamisel. No vat, kus lops!

Mõni veelgi tähelepanelikum kodanik on märganud, et Otsemonidega on liitunud veel üks matkasell - Arno Lauk. Arno on Marteni sõber ja tuleb tunnistada, et oma silmaga me kõik veel teda näinud ei olegi aga homme saab ka see viga parandatud. Matkamise kogemust peaks Arnol aga kuhjaga olema, näituseks jalutas ta eelmisel aastal läbi Santiago de Compostela palverännaku.

Tegelikult meil on väike mure ka. Kui keegi märkab, et tal üks kahe inimese telk nurgas jõude seisab, siis me oleks heal meelel nõus seda 6 päeva kasutama ja vastukaaluks mõne õllegi koos telgiga tagasi andma. Nimelt on meil hetkel 2 peale kasutada üks viiekilone kolmekohaline telk - jubahää oleks see mõne kergema ja väiksema eksemplari vastu vahetada. Oma nime saab ka toetajate sektsiooni kirja:)

Tegelikult meil on üks teine väike mure ka. Kui leiduks mõni Tallinna inimene, kes saaks reede hommikul 2-3 inimest transportida Ülemistelt või Balti Jaamast Mustamäele, Vahipataljoni juurde, siis me ütleks kohe mitu hääd sõna. Rong jõuab pealinna 9:15 paiku. Või andke häid soovitusi, kuidas linnaliini bussiga kõikse mugavam Tondi kanti saada oleks. Tänamised!

Hirmsa edevuse tõttu ja suure saladuse katte all võib mainida, et Vikerraadio soovis meiega pisut juttu puhuda ja nii me siis ehk midagi raadioaparaadi seest välja võime kõneleda. Et kui homme kella 16 paiku kohe mittemidagi teha ei ole..

Koju jäägu suu-maa-daan!

PS. Hää inimene, kes Sa näoraamatusse Otsemonide lehekülje lõid, palun võta minuga ühendust!

Mutionu pidu

2011-07-21T11:43:00.003+03:00

Koosolek nr 3.

Ühendusime Mati-sõber-Matiga, kes hoiatas meid, et 30km päevas on väga raske saavutada, oma kahepäevasel retkel tegid nad hommikust-õhtuni päeva jooksul 22km. Aga et raskused on selleks, et neid totaka optimismiga surkida, ja et mõnel meist on 4.ndal hambaarst, siis otsustasime plaani mitte muuta ja üritada siiski päevas ~30km suruda.

Pisut oleme mõelnud põldude teema peale, see on väike tõrvatilk meepotis, kuna tegelikult me ei ole üldse südamest halvad inimesed ja kellegi viljapõllul tallamine kindlasti mingi auasi ei ole. Üritame seda vältida niipalju kui vähegi võimalik on, kasutada liikumiseks põlluservasid, tehnoradasid, vagudevahesid vms. ja liikuda hanereas. Loodame, et me mingit arvestatavat kahju ei tekita ja kellegagi sõjajalale ei satu.

Huvitavaid ideid saime Jaagult, kes on seotud OpenStreetMap projektiga. Näiteks juhtis ta tähelepanu asjaolule, et GoogleMaps-ile tõmmatud sirgjoon ei ole tõenäoliselt kõige otsem tee Tartu ja Tallinna vahel, kuna maakera, va sindrinahk, on ümmargune. Erinevused on siin küll ilmselt maksimaalselt mõnesaja meetrised (geograafid mõistavad seda teadust täpsemalt), kuid mida see põhimõtteliselt võib tähendada, on see, et GPS-iga liikudes me ei pruugi 100% mööda Google joont liikuda, ehk siis kes nägi, et tema maja jääb me joone peale ja meid külmade õlledega õhtul ootab, siis me võime paarsada meetrit mööda kihutada. Lõppkokkuvõttes saab otsustavaks siiski GPS-i kaart ja tarkvara. Juuksekarva lõhki ajama ei hakka aga olgu siis tõe huvides täpsustatud, et me ei liigu tõesti ehk "nii otse kui saab" vaid "nii otse kui GPS näitab".

Teise ideena pakkus ta välja, et huvitav oleks teekonda ka "online" jälgida. Kuna huvi me tegemiste vastu on olnud üllatavalt suur ja nii mõnigi on uurinud, kas teekonda jooksvalt kuvada võiks, siis uurime ka selle plaani tehnilisi lahendusi. Kui meil selleks eraldi seadet (http://www.tracklog.us/) saada ei õnnestu, siis põhimõtteliselt on GPS ka mu telefoni sees olemas ja iga mõne tunni tagant saaks live-asukohta uuendada küll.

Ettevalmistuse järgmise sammuna tuleb ette võtta varustuse hankmise shopping ning kerge kuivtreening metsas kaardi ja kompassiga.

Ka kihlveokontorites on juba võimalik erinevaid pakkumisi teha, näiteks Antimon on sõlminud kihlveo, et kaalub peale retke alla 80 kilo, mis oleks esimene kord viimase 7 aasta jooksul. Oo, kiirnuudlidieet.

Tsiribiribinn.

Uudisi

2011-07-15T12:56:00.002+03:00

Heameel on nentida, et Otsemonide seltskonnaga on liitumas Marten. Muide, Marteni õe talu jääb suure kokkulangevuse ja juhuse tahtel täpselt joone peale! Kahjuks hetkel küll kahe plaanitud ööbimiskoha vahele, ent eks näis, vahest annab mõnda päeva pikemaks/lühemaks venitada ja üks ööbimine sinnakanti satutada. Töögraafiku tõttu liitub Marten meiega tõenäoliselt laupäeval/pühapäeval Koselt. Paar inimest on veel äraootavas mõtlemisseisundis - igaljuhul ei oleks meil veel mõne reisikaaslase vastu miskit, liituda võib vabalt ka poolel maal või kasvõi viimaseks päevaks - omamoodi elamuse peaks ikka kätte saama!

Kasutan siinkohal juhust ja saagu ära mainitud ka Mati sõber Mati, kelle 30km otsematk Aegviidu ja Anna vahel sai meile suures osas inspiratsiooniks. Kui keegi kahtleb ürituse vahvuses siis alljärgnev pildipagas peaks küll matkaselli keelt limpsama panema: http://akadeemiline.blogspot.com/2010/08/otsematk.html

Tavaar

2011-07-13T12:42:00.003+03:00

Koosolek nr 2.

Ilmneb, et Sargveres poodi ei ole, seega on ainus võimalus oma toiduvarusid täiendada teise päeva õhtupoolikul Kosel. Ilmselt vajame siiski saateauto teenuseid Põltsamaa kandis. Loodetavasti õnnestub meil tee peal piisavalt majapidamisi kohata, kust värsket vett oleks võimalik ammutada.

GPSi osas oleks vajalik AA patareidega töötav seade, et ei tekiks akude laadimise probleemi. Kuna vajamineva kraami peale kipub siit ja sealt rahatähti kuluma, siis otsustasime GPS laenutada, püha ürituse tarbeks ehk on keegi nõus meid ka pisut sponsoreerima.

Kogu vajaminev kraam peab olema muretsetud hiljemalt järgmise nädala lõpuks:

1) GPS (AA patareid, võiks salvestada teekonna logi)
2) Ujumisrõngas (ümber seljakoti veetakistuste ületamisel)
3) Prügikotid (vettpidavad)
4) Teip
5) Vihmakeepe (2-3)
6) Sääse-puugi-schmuugi tõrjevahendid
7) Nuga
8) Tikud (tulemasin)
9) Veepudelid
10) Priimus, gaas (Mati)
11) Kahvel, lusikas
12) Magamise kott
13) Taskulamp (pealamp)
14) Kompass (Anti)
15) Kaamera (Anti)
16) Saapad (soovitatavalt kergemat vett pidavad)
17) Vahetusriided
18) Patareid
19) Plaaster, valuvaigisti, side
20) Suur kaart (Mati)
21) Väike rätik
22) Müts/pearätt
23) Õhkmadrats
24) Jalanõud veest läbiminekuks (plätud, ketsid?)
25) Korralik malakas
26) Nöör (Anti)
27) Telefon
28) Pisut euri
29) Telk (kes võtab?)
30) Jubehää tuju

Mõeldud-mõeldud

2011-06-30T22:42:00.003+03:00

Niisiis - selgeks oli saanud, et on vaja teha üks matk Tallinna ja Tartu vahel. Aset leidis Otsemonide esimene koosolek, mille raames sai enamal või vähemal määral kaardi pääle tõmmatud üks sirge joon. Alguses tundus olevat hää idee lõpetada retk mõnes pealinna mererannas - oleks ju üpris grandioosne oma väsinud kere lõpetuseks laintesse visata. Saigi kaardile kriips veetud, mis ühendas kenasti Tartu Raekoja platsi ja Pirita randa. Paraku selgus aga selle marssruudi üle vaatamisel üpris ebameeldivaid asjaolusid, näituseks Endla soostik, miski turbakaevandus, Koordi raba ja veel mitmed piirkonnad, mis aerofotode pealt väga laukamaa moodi välja paistsid. Peale tunniajast tööd kaardiga tuli välkmõte, et igaks petteks võiks ju proovida joont nihutada hoopistükis teisele poole Lennujaama ja Ülemiste järve.. Ja võta näpust, sedakorda vaatasid vastu juba oluliselt kuivemad maastikuvormid - eelnev tunnike tööd lendas sujuvalt sahtlisse. Kuna Ülemiste järv ning Raku ja Männiku järved erilist laveerimisruumi ei jätnud, siis algus/lõpppunkti valikud olid üpris kasinad. Sobiva koridori sisse jäid tuttavamatest kohatest Tallinna Loomaaed ja Üksik-Vahipataljon. Kuna loomaaed asub üpris kaugel ja me ei tundund selle paigaga ka suuremat hingelist sidet, sai alguspunktist valitud Rahumäe tee 4a. Omal ajal alustas Antimon sealt 8 kuu jooksul nii mõndagi rännakut, sestap pidi Vahipataljon teda ka sedakorda teele saatma saama.

Teekonnale sai umbes 30km vahedega märgitud ka orienteeruvad ööbimise platsid - eriti ideaalne variant oleks, kui meil õnnestuks telk üles lüüa mõnda taluhoovi ja kasutada törts elektrienergiat - praegu suurim küsimus ongi see, kuidas GPS/telefoni akusid laadida, sest intensiivse kasutamisega need suurt üle 2 päeva vastu ei pea. Tee peale nii mõnigi talukoht jääb, ehk proovime ka enne retke algust juba mõned kontaktid luua.

Marsruut ise: (vaata eraldi aknas)

Jutud

2011-06-28T15:38:00.000+03:00

Juhtus see ühel juunikuu pärastlõunal olema, et 2 sõpra päeva õhtusse veeretades Skype sees törtsu juttu ajama said. Ja ei ole kunagi ette teada, mis säärasest mulinast välja võib kooruda.

mathjuu: Jalad haiged?
Antimon: ei ole tunda küll, põlv on natu kange a see on viimasel ajal tavaks
mathjuu: Aastad teevad oma töö
mathjuu: Kolm kümmet ikkagi selja taga peaaegu
Antimon: nii on
Antimon: samas ei sega see täna kahte trenni järjestikku ladumast
mathjuu: Ega see ei sega üldse midagi tegemast. Aga kiirus ja stiilipunktid on allamäge liikumas
Antimon: tõsi see on
mathjuu: Aga mulle see Riia-Tartu v Pärnu-Tartu v miski muu mõte päris hakkas meeldima
mathjuu: Mõne päevaga käiks ehk ära?
mathjuu: V siiski mitte
mathjuu: 200 km. Üle 30 päevas ei teeks vist
Antimon: suht nädalane matk see oleks

***

Antimon: sinna üritusele võiks muidugi veel mingi mõnusa kiiksu juurde lisada
Antimon: näiteks, et eelarve on 0.-
Antimon: käiks majast majasse sööki lunimas :)
mathjuu: Ühed L. sõbrad käisid Eestis u 30 km. Neil oli GPS seade kaasas ja leppisid kokku, et läbivad mööda sirget, ja kursist kõrvale ei või kalduda rohkem kui 10-20 m siia v sinnapoole.
mathjuu: Teinekord oligi tee läinud paralleelselt nende kursiga, aga sumasid ikka läbi kraavide ja võsa... Või käisid läbi kellegi tagahoovi, sest ümbert ei võinud
Antimon: ka päris lahe asi
mathjuu: Tänasel päeval GPS iga-mehel taskus olemas
Antimon: linnulennult tallinn-tartu oleks päris ülbe asi juba
mathjuu: Upud sohu ära
mathjuu: Linnulennult Tln-Trt 164 km
Antimon: a see on üliraske ikka ma arvan
Antimon: ilmselt mingi 75% on väga raskesti läbitav maastik
Antimon: ja üle jõgede tuleb saada ilma sillata
Antimon: ühtegi suuremat järve ei jää teele vist
Antimon: siiski, paunküla veehoidla jääb
mathjuu: Nii on
mathjuu: Aga oleneb, millisess Tln otsa minna
Antimon: tõsi
mathjuu: Piritalt tulles peaks justjust mööda saama
mathjuu: Krt. Siis peab väikese kummipaadi ka kaasa vedama endaga
Antimon: seda marsruuti tuleks väga hoolega sättida, et jah sood jms ei jääks teele ja samas jääks mõni pood v külakoht ikka
mathjuu: Aga see oleks ju üpris mõte juba
Antimon: türi, a see oleks väga vinge asi tegelikult

***

mathjuu: Kui juba Lennujaama juurest alustada, pääseb Paunkülas järvest mööda
mathjuu: Pirita jõest tuleks u 7 korda üle käia
Antimon: jõgede värk on kõikse ullem jah
Antimon: samas kui seljakotile kilekott+ujumisrõngas ümber panna, siis saab ka ujumise teel üle
mathjuu: Suvel pole lugu
mathjuu: Pikk köis kaasa. Üks ujub üle. Seob ümber puu. Ja järgmised saavad köit mööda tulla, et vool kaasa ei veaks.
Antimon: no ilmselt suvel seda mõistlik on teha, miski mudaga mööda sellist maastikku on vähe ull ikka
Antimon: kurjam, a mul on tunne et see asi tuleb nüüd ära ka teha

***

mathjuu: Kusjuures soodest peaks kenasti mööda saama selle kursiga
mathjuu: Ja kui arvestada, et paljud kuivenduskraavid on sama laiad kui mõned jõed, siis on paarkümmend korda tuleb vett ületada
Antimon: see on täpselt siuke asi, et mingi 60km kandis hakkad mõtlema et nahhui küll, miks seda on vaja teha.. kui ikka oled 25km järjest ragistand läbi rämeda võsa
mathjuu: Ja ilmselt ainult mõned korrad saaks üle nõnda, et kube märjaks ei saaks
mathjuu: Läheb seega loosi?
Antimon: jap, tundub piisavalt mõttelage pongestus olema :)

***

mathjuu: Türben. Emajõgi tuleb ületada miski metsas, kus jõel laiust 20-30 m
mathjuu: See eeldaks kõva eeltööd
mathjuu: Aga oleks vist täiesti tehtav
Antimon: nii ullu jõge nüüd ikka ei ole, kust üle ei anna ujuda?
mathjuu: Kindlasti mitte. Emajõgi üpris vaikse vooluga ka
Antimon: mis võiks olla mingi suurem ala kust ei ole võimalik läbi pääseda?
Antimon: mingit sõjaväepolügoni v mai tea misvärki ei jää vast ette?
mathjuu: Tartust põltsamaani on ikka suurem osa metsas käimist
Antimon: mingit ulmelist müüri vms
mathjuu: Uurin parasajagu
mathjuu: Igalt poolt ei saa aru, kas on raba v mets
mathjuu: Rabas oleks üpris kahtlane käia
Antimon: ilmselt tuleks konsulteerida mingite kohalike RMK-dega ka
mathjuu: 30 km päevas suudaks ehk ära käia küll
mathjuu: Suvel pikad päevad
mathjuu: 5-6 päeva
mathjuu: Pikka ja rasket päeva
Antimon: mingid eramaad tuleks ka üle vaadata ja vbolla ka konsulteerida omanikega vms
Antimon: ei oleks väga bro kui keegi soolaavlitega laskma kukub
mathjuu: Nii on
mathjuu: Nagu sai öeldud ennist, vajab see kõvasti eeltööd
mathjuu: Aga mida rohkem mõelda selle peale, seda rohkem hakkab meeldima mulle