Isegi pisut veider on hommikul ärgata ja mitte asuda jalgu teipima, telki kokku pakkima ja järgmise paari kilomeetri maastikuvorme kaardilt uurima. Otsekui päeval puuduks eesmärk, pole sihtpunkti kuhu õhtuks tuleb välja jõuda. "Võsapohmelliks" kutsus seda üks hea sõber. Ma olen sellega üleni nõus.

Eesmärk

Kas Otsemonide retk õnnestus? Ei. Keegi läbinud kogu distantsi, Antil ja Matil tuli päev vahet pidada ning 30km lõik vahele jätta, Marten ja Arno ei saanud töökohustuste tõttu Tallinnast alustada ning ka hiljem tuli neil päevane puhkus võtta. Teisel matkapäeval tuli päeva lõpus pisut seatud reeglitega vastuollu minna ning võpseri ja üle kallaste ajava jõe ületuse asemel teid kasutada - põhjuseks 30h järjest väldanud sadu, külmaks muutnud ilm ja Kosel ootav öömaja, kuhu muidu ööseks jõudnud ei oleks. Plaanitud 6 päeva ebaõnnestus samuti, kohale jõuti 8 päevaga. Rajal kasutati palju kõrvalist abi, mis ei olnud küll reeglitega otseses vastuolus, kuid siiski planeerimatu. Kuna GPS seadme tagastamisel oli tähtaeg, siis pidime mõnedel lõikudel magamisvarustuse autoga ette saatma ning tellima raja äärde sööki, et endal jääks rohkem aega kõndimisele ja hiljemalt reedeks kohale jõuda. Rajal tuli teha liiga palju haake (saateautode juurde ja tagasi kõndimine, ümber põldude kõndimine jne), mistõttu kokku kogunes kilomeetreid rohkem kui neid tulnuks mööda Tallinn-Tartu maanteed käies.

Jõeületus raskusastmega 3. Keerukus 1 on purre, 5 on täiskuu.

Kas Otsemonide retk õnnestus? Jah! Retke käigus kaardistati otsetee Tallinna ja Tartu vahel ning suudeti Navireci trackeri joon hoida katkematu, hoolimata mitmetest tagasilöökidest. Retk pakkus osalejatele suurepäraseid kogemusi, sai nalja, oli eneseületamist, nähti nii mõndagi, mida mööda teed käies ei näe, püütud fotoaparaadi ka kaamerasilma ette nii mõnigi hingemattev vaade või naljakas jõeületus, saadud tuttavaks vahvate inimestega ja nii edasi ja nii edasi. Oli uskumatu näha nii paljusid meie tegemistele kaasa elamas, nii mõneski raskes kohas andis see kõvasti motivatsiooni juurde. Kokkuvõttes sai koos sõpradega veedetud üks tore ja sportlik nädal, mida jäädakse kindlasti veel pikemaks meenutama.

Väsinud, aga mitte õnnetud.

Kumb vastus siis nüüd teise üle kaalub? Nii ja naa, kindlasti jääb pisut kripeldama, et plaanitut ei suudetud 100% ellu viia, kuid samas nauditi seda mida tehti ja tehti ju eelkõige iseenda jaoks. Ühes kommentaariumis olla olnud kommentaar, mis meid mõnusasti muigama pani. Seal olevat seisnud: "ebaprofessionaalsed tüübid". Haa! Üllatus-üllatus, aga me olemegi täiesti läbi ja lõhki ebaprofessionaalsed tüübid! Loomulikult ei võetud ette midagi ulmelist, loomulikult me usume, et kui võtta näituseks Ain-Alar Juhanson ja riputada talle paari tuhande euro väärtuses varustust ümber, siis ta lippab selle maa paari päevaga läbi. Me ei ole kunagi pretendeerinud mingi rekordi püstitamisele, lihtsalt mõnel pühapäevamatkajal tekkis idee, mida oli põnev enese proovilepanekuks katsetada. Lihtne!

Meedia

Meediamull läks liialt suureks. Tuleb tunnistada, et meil lihtsalt ei olnud selles vallas kogemust ja saime pisut kõrvetada. Lihtsast plaanist saada Postimehe netiküljele pisike nupuke, et meil oleks sponsoritele ette näidata sadakond blogikülastust, sai pooleks tunniks Postimehe peauudis ja sealt järgnesid juba kõned raadiotest, telekanalitest ja teistest väljaannetest. Ei osanud me ka igale poole "Ei" öelda ja ega selle "Ei"-ga väga lepitud ka. Meil ei ole otseselt miskit meedia vastu aga mingil hetkel hakkas tuhmistuma see "iseenda jaoks tegemise" piir, kuna asi oli suurema kella küljes, siis tundus nagu meil lasuks mõningane kohustus kellelegi teisele midagi tõestada ja see oli juba hoopis risti vastu ürituse eesmärkidele. Mõnda positiivset sellest siiski sündis, sest nii mõnedki toredad kaasaelajad see endaga kaasa tõi ja ehk aitas see kellessegi matkapisikut süstida.

Mati on sattunud agara reporteri küüsi.

Aeg

Olime optimistid, see on selge. Olgugi, et meil on nii mõnigi matk seljataga ning ka sõjaväes on aastaid tagasi mööda metsi joostud, ei omanud me täit ettekujutust, kui raske selline ettevõtmine tegelikult on. Suurim möödapanek oli aeg - 30km päevas on pühapäevamatkajal sellise seljakotiga sellisel maastikul üliraske läbida. Hambad ristis muidugi oleks see tehtav, kuid arvestada tuleb ka sellega, et tegu ei ole sprindiga ja peale sellist pingutust tuleb veel 135km läbida. Hindaksin, et mõistlik on läbida 15-20km päevas, nii jääb piisavalt aega söögi valmistamiseks, puhkepausideks, jalgade eest hoolitsemiseks, jõeületusteks jms. Tööst ja kohustustest vabaks oleks pidanud planeerima vähemalt 8 päeva, ehk mõni igaks juhuks rohkemgi. Eesmärk oli ju siiski matkata, mitte aja peale tormata, nii et veri ninast väljas.

Ka ilu peab oskama enese ümber märgata

Ilm

Väga oluline faktor on sellise matka juures vihm. Esimesest kahest päevast ja lakkamatust sajust nende jooksul oleme juba rääkinud, kuid ka hiljem läbisime maastikke, mis pärast tugevat sadu oleks olnud kordi raskemad läbida (mitte üksnes sood-rabad, vaid ka üles küntud põllud, tihedate kuivenduskraavide võrgustikuga alad jne). Kerge paaritunnine vihmasadu ei pea veel ületamatuks takistuseks saama, kuid meid tabanud vihm vältas kaks päeva jutti ja lisaks metsaaluste veega katmisele ka nüristas vaimu, kuna midagi kuivatada ei olnud hetkekski võimalik. Me ei taha küll vabanduste taha pugeda, kuid arvan, et ilma selle veemölluta oleksime kenasti algusest lõpuni kulgenud, peale rajale naasmist möödusid neli päeva ja 90km üpris probleemivabalt kui väikesed villid ja vanad välja löönud kergemad vigastused välja arvata. Jalgade eest hoolitsemine on sellisel matkal väga oluline ja eks meil oli ka nii-ja-naasuguseid nippe selle tarbeks, aga me ei olnud valmistunud kaks päeva pahkluuni või põlvini külmas vees liikuma. Eks pisut kripeldab, et võib-olla poleks seda katkestust siiski vaja olnud ja oleksime jalad ka teekonna jooksul korda saanud, kuid eks siin mängis rolli ka fakt, et Kosel ühinesid meiega kaks värsket meest ja me tõmbasime neil tempo meeletult maha. Seetõttu tundus mõistlik päevane puhkus võtta.


Üle põlve vette ehitati purdeid, mujal oli vesi niiehknii üle pahkluu

Varustus

Kuna peale Arno ei olnud seltskonna liikmed tõsised matkajad, tuli ka matka eelarve üpris madal hoida. Seetõttu tehti muidugi palju vigu võttes kasutusele seda, mida kapist leida oli - a la velvetpüksid, mis imavad vett poole oma raskusest, tossud/saapad, mis hõõruvad jalad ära jne. Järgmisel korral ilmselt siiski tuleks juba pikemalt ette investeerida ja soetada vähemasti matkasaapad, mis hästi jalga istuksid ja oleksid pisut kõrgemad kui tavalised jalanõud - metsas maha langenud puudel ja mätastel turnides on kümneid võimalusi jala välja väänamiseks ja saabas peaks kindlasti hüppeliigest toetama. Lisaks muidugi sünteetilised riided, mis ei imaks vett sisse, kuid laseks samas õhul liikuda. Sokkide valikus on variante palju, ise kasutasin villaseid sokke, mis imasid hästi niiskust ja kuivades oludes ei hakanud jalg higistama. Samas olen kuulnud palju erinevaid nõuandeid, a la kasutada mitut kihti õhukesi sokke, vältida villaseid sokke üleüldse, kasutada neid koos teiste sokkidega jne. Tark olnuks enne matka uurida tõsiste matkagurude käest, mida soovitatakse, nii kuivas kliimas kui ka kallava vihma korral. Isiklikult tundsin puudust vanast heast kaitseväe telkmantlist, mida on kotis oluliselt kergem kaasas tarida kui telki ning ka ülespanek/maha võtmine käib kiiremini. Kõige olulisem nõuanne siiski oleks ilmselt küsida nõu!

Otseliikumine

Kui põhimõtteks on võetud viljapõldudel mitte tallamine, siis tasuks säärane matk ette võtta pisut hiljem, pigem augusti lõpupoole. Ülesküntud põllul ei ole küll alati teab mis lihtne liikuda, kuid praegu pidime põldude ümber käimise või tehnoradade/põldude vahede jms. otsimiseks tegema päris suuri haake, mis oluliselt lisasid kilometraaži ning seega vähendasid otseliikumise protsenti. Teine segavam faktor on lahtised koerad, mistõttu mõne maja ümber sai tehtud päris korralik tiir - eriti pärast esimest kohtumist kahe meetrise turjakõrgusega kutsaga. Vähemasti ühel korral päästis kõige hullemast enese ees hoitud malakas, mille teises otsas olid hambad kenasti kintsu-ootel. Alati ei saa muidugi ka koera süüdistada, sest on ta ju oma territooriumi valvur, kuid tihtipeale sai koeri kohatud ikkagi avalikel teedel oma hoovist välja jooksmas.

Tehnorada ei kulgenud küll mööda joont, kuid oli siiski otsem kui ümberminek

Maastikud

Kui jätta kõrvale vesi, mis teeb iga maastiku raskesti läbitavaks, siis võib öelda, et kõige keerulisem on läbi murda segametsadest, mis ei ole kunagi saagi näinud. Kraapivad kuuseoksad ühes tiheda pajuvõsa ja pea horisontaalis roomavate toomingatega, selle kõige keskel lamamas maha kukkunud puud - seal tuli ette ka selliseid kohti, kus lihtsalt nõutult pilgu kümmekond meetrit paremale ja vasakule suunasid, suutmata otsustada, kust üldse hakata läbiminekut proovimagi. Tunni aja jooksul paarsada meetrit edasi liikuda võib olla üpris nüristav tegevus ja täisvarustuses ka korralikult kurnav. See ei ole jalutuskäik, vaid konkreetne füüsiline töö, kus käiku lähevad nii käed kui jalad.

Mati on läbi võpseri murdnud, teistel läheb temani jõudmiseks veel aega

Jõgede ning kraavide ületus on küll tülikas, aga mitte kõige raskem. Ajakulu on seal aga siiski märgatav, sest kui juba jalad vette tuli panna siis tähendas see enamasti ka uut jalgade teipimist. Muide ujumisrõngast tarvis ei läinudki, 15 kilone kott ühes riiete ja jalanõudega hulpis prügikotti panduna väga kenasti vee peal.

Kõige mõnusam on jalutada mööda põldu, kust vili vahetult võetud või siis mööda niidetud heinamaad/karjamaad. Kui jalad juba tuld välja löövad siis ei ole näiteks kruusateed taldade all sugugi mitte nii mõnusad, kui ette võiks kujutada. Keeruline on ka raielankide ületamine, sest paksus rohus ja noores võsas peidavad end mahajäetud oksarisu ning kännud.

Elusloodus

Säärasele matkale tasub varuda päris ohtralt putukamürki. Esimesel päeval Ülemiste järve äärsetes metsades kohtasime säärast sääskede invasiooni, mida polnud varem näinud. Korrakski peatudes kattus kogu keha piniseva kihiga, tõrjevahend vähenes silmnähtavalt, sest voolav higi pühkis selle ihult üpris kiiresti maha. Sääsed ei hoolinud isegi vihmast, Pirita jõe ületuseks riidest lahti koorimine oli kui enese lihuniku meelevalda andmine. Ka herilase sutsakatest ei jäänud keegi meist puutumata, kellele jagus neid rohkem, kellele vähem. Imekombel ei avastatud ühtegi puuki, paari isendit kohati küll riietel, kuid närima ei tulnud neist ükski. Suuremast metsarahvast sattus me silme alla paar kitse, üks põder ning pahur metssiga.

Animal encounter

Idee ja tulevik

Mõte ise on aga ikkagi väga vahva ja olgugi et esimene vasikas ehk pisut aiataha läks, siis nopiti siit piisavalt kogemusi, et järgmisel aastal ehk midagi sarnast üritada. Seda enam siis, et üritus seekord täielikult ei õnnestunud. Kõige tähtsamad punktid, mida kõrva taha tuleks panna:

1) Planeerida rohkem aega, keskmiselt 17km päevas on täiesti mõistlik
2) Alustada pisut hiljem, augusti teises pooles
3) Korralikud matkasaapad, mis toetaksid hüppeliigest ja kuivaksid kiiresti
4) Proovida hakkama saada ilma saateautota
5) Ööbimised üksnes joone peal
6) Eelnev treening - saapad korralikult sisse käia, õlgu kotiga harjutada
7) Rohkem putukamürki
8) Telgi asemele telkmantel, õhkmadratsi asemel lebomatt
9) Uurida koeravilede kohta, ehk leidub mõni koertele kahjutu viis neist mööda minna
10) Liikuda GPS-il võimalikult väikse mõõtkavaga, et hoida võimalikult sirget joont

Eks näis, kas, kes, kus ja mis sellest mõttest järgmisel aastal saada võib. Kuigi vahel oli nii mõnelgi hetkel tunne, et sellist asja ei tahaks küll vabatahtlikult enam kunagi teha, siis ma usun, et kibeleme järgmisel aastal rajale tagasi. Olgu see siis sama distants, eesmärgiga see katkestuste ja väiksema kilomeetrite arvuga läbida, või siis kasvõi Riia-Tartu ots.

Suures mõõtkavas ei saa joonele etteheiteid teha. Väiksemas annaks pisut paremini

Kel huvi pildimaterjali vastu, siis sai üles riputatud kaks albumit:

Eestimaa Otsemoni pilgu läbi - valik piltidest, mis said tehtud umbes pooletunnise intervalliga nelja päeva jooksul ette jäänud maastikest
Otsemonid 31.07-05.08 - Huvitavamad klõpsud Järva, Jõgeva ja Tartumaa läbimiselt

Sellega tõmbaksin omalt poolt Otsemonide saagale joone alla. Martenil on plaan kokku klopsida väike videomontaaž ja septembrikuus peaks meist Osooni saates üks lõigukene olema, eks siis nendest anname ka teada. Aga igal kümnel muul juhul - kohtumiseni järgmistel matkadel!

Teada andis Antimon
pühapäev, 7. august 2011

6 arvab

  1. hanna ütles:
  2. tublid olite ja nii ootan juba järgmist aastat, et saaks jälle sellisele ettevõtmisele kaasaelada. (:

     
  3. Merle ütles:
  4. Paid otsemonid!
    Suur tänu minu poolt, et panite suure osa Eestimaast (k.a. minu) ühtses otse-rütmis võnkuma! Minu matkakire suutsite kindlasti äratada! Tõeliselt vahvad olete! Jään ootama järgmisi kohtumisi!
    Hoidke aga saba vinks-vonks otsejoones!

     
  5. Sala Kuulaja ütles:
  6. Oot-oot, aga talvel Tartust Pärnusse, kui Võrtsjärv jääs ja lumi kannab soosuusatajat?

     
  7. Juhan ütles:
  8. Ütleks kah, et väga tubli ja väga hea kokkuvõte! Tegite enda jaoks ja üks päev puhkust nüüd küll mingi patt ei ole.

     
  9. Antimon ütles:
  10. Ei hakanud statistika kohta eraldi postitust tegema, aga huvilistele olgu see siiski välja toodud:

    Kokku läbisid Otsemonid retke ajal 189km, millest 185 kilomeetrit läbiti jalgsi(Kolmanda päeva hommikul toodi meid autoga tagasi joone katkemise kohta). Kui aga üldse välja jätta 2 saateautode juures edasi-käimist (~2km) ning joonelt lahkumine Kose öömajale ja tagasi (~8km), siis mööda joont käimisele kulutati 179km. Mööda teid olnud Vahipataljoni eest Tartu Raekoja platsile 187km, seega tegelikult joonel käimise mõttes läbiti siiski pisut vähem kilomeetreid, kui neid oleks tulnud mööda maanteed! Linnulennul oli teekonna pikkuseks 162km, seega võib öelda, et joonel käies astuti tühja 17km!

    Olgu vahemaad toodud ka päevade kaupa (siin samuti ei arvesta sisse joonelt lahkumisi ja tagasi tulemist saateautode ja öömaja juurde, vaatleme üksnes joonel liikumist):

    Päev Otseliikumine Liikumine kokku Otse %
    1 17,5 20 87,5
    2 16,5 21 78,6
    3 17 18 94,4
    4 22,5 24 93,8
    5 23,5 27 87,0
    6 20,5 22 93,2
    7 21 22 95,5
    8 23 25 92,0

    Kokku: 161,5 179 90,0

    Lähtub, et esimesel kahel päeval kõnniti väga palju tühja, peamiselt oli põhjuseks vihm ja ohtlikikult üleujutatud kohad, ning neist läbi saamiseks võimalike kohtade otsimine. Ka GPS-i kasutati esimestel päevadel liialt suures mõõtkavas, mis põhjustas joonest suuremaid kõrvalekaldeid. Edaspidiste päevade kadu on peamiselt põhjustatud põldudest ringi minemisest, augusti teisel poolel annaks neid numbreid veel kõvasti otsemaks kruttida. Kokkuvõttes jäi keskmine otse kõndimise protsent 90%, usutavasti oleks võimalik see viia kusagile 93-94% juurde.

     
  11. Andres Lõhmus ütles:
  12. Riia-Tartu ei tundu teostatav, kui juba Paunküla veehoidla ei sobinud. :) Teil oli kõige laiem veekogu Emajõgi, Riia-Tartu peal oleks ta üks keskmikest, seda isegi juhul, kui õnnestuks kuidagi järvesid vältida. Mingisugune talimatk kõlab tunduvalt reaalsemalt ja olles ise ühe korra suusamatkal ka käinud, siis julgen küll soovitada. :)

     

Ütle hingelt ära:

Mõnesõnaga


Tallinnast Tartusse on 180km. Või kas ikka on? Otsemonid püüavad selle väite ümber lükata, üritades GPS abil rännata Tallinnast Tartusse pisut otsem. Tegelikult nii otse kui saab. Linnulennul. Jalgsi. Ujudes. Telgiga. Kuus päeva puhast liikumise "mõnu".

Otsemonid

Anti Orgla
Mati Allas
Marten Laur
Arno Lauk

Meie sõbrad



Matkarent.ee








Sander Piibeman


Aivar Naaber