Seal, kus Anti ja Mati meist lahku läksid, oligi viimane hetk seda teha. Võssa kiigates helkis vastu vesi. Pärast paarikümmet meetrit polnud kuivad ei minu, ei Arno jalatsid. Edasine 2 tundi möödus sooga võideldes.
Tegu oli kobraste poolt üle ujutatud alaga. Vesi põlvini või enam. Mättad. Rohkelt surnud puid. Sammuma pidi ettevaatlikult, vahepeal kukkunud puude otsas turnides. Kõikse enam tõmbasid edenemist maha neli kanaliületust. Pidime kummastki üle saamiseks parajaid puid otsima ja purded ehitama. Selle kõige kõrvale ka rohkelt sääski.
Pärast seda muutus mets vist esimest korda võsavabaks. Võisime hiljutises "spaas" puhanuna kohati lausa jooksusamme teha. Kraaviületusi siiski ette tuli. Õhtul valutasid mul ühe jala välimised põlvesidemed. Õnneks oli Arnol kaasas elastiksidet, mis andis lootust.

Neljanda päeva alguses liitus meiega Järva Teataja ajakirjanik ning kolmekesi läbisime kiirelt 4 kilomeetrit. Nägime põtra.
Edasise päva jooksul midagi kirjutamisväärset ei juhtunud. Läbisime pikemate puhkepeatusteta suhteliselt kuiva Pikasilla soo ja hulga kuivenduskraave. Õhtu eel jõudsime esimeste põldude ja karjamaadeni, ületasime viimast korda Tallinn-Tartu maantee ning Pärnu jõe. Viimane tuli muidugi komplektis sooalaga, kus taaskord vesi üle pahkluu ulatus.
Ööbimispaik oli toreda suure karjatalu ääres, kus täiendasime oma veevarusid.
Halbu uudiseid oli siis niipalju, et märgunud põlvekaitse hõõrus põlveõndlatesse haavandid, väikesed mul ja suured Arnol. Veega tossudesse sattunud muda ja liiv olid minu jalatallad hõõrunud sama tundlikuks kui peopesad.

Pooleteise päeva järel liitusid hommikul meiega taas Anti ja Mati ning asusime teele.
Nägime ära minu hinnangul kõige hullema padriku: nõgesed+toomingavõsa+murdunud puud.
Valu, eeskätt jalataldades, läks hullemaks ning mingil hetkel hakkasin oluliselt maha tõmbama ülejäänud otsemonide kiirust. Pärastlõunal küpses otsus: natuke vahet pidada ning taasliituda esimesel võimalusel. Arno ühines minuga.

Anti ja Mati jätkasid aga teekonda Tartu poole...

Teada andis themarten
kolmapäev, 3. august 2011

3 arvab

  1. Anonüümne ütles:
  2. edu-edu-edu-edu ja jaksu ja vastupidamist.

    Vaimusilmas ma juba näen kuidas sellest üritusest tõuseb traditsioon ja liikumine, ja kuidas seda ideed annaks Eestist väljapoole eksportida kõrvuti teemeäraga, midagi head plankingute ja owlingute kõrvale:)

     
  3. Käopoeg ütles:
  4. Karlssonilt võiks propellerid tellida, päikesepatareil laetavad. Kindlasti kontrollige sageli puukide insvasiooni tagajärgi. Mitu kamba peale on kätte saadud?

     
  5. narratiivsus ütles:
  6. Mina kohtasin kahte oma riietel ronimas, hambaid sisse pole ükski jõudnud lüüa. Selg seevastu on sääsehammustustega kaetud.

    Arno

     

Ütle hingelt ära:

Mõnesõnaga


Tallinnast Tartusse on 180km. Või kas ikka on? Otsemonid püüavad selle väite ümber lükata, üritades GPS abil rännata Tallinnast Tartusse pisut otsem. Tegelikult nii otse kui saab. Linnulennul. Jalgsi. Ujudes. Telgiga. Kuus päeva puhast liikumise "mõnu".

Otsemonid

Anti Orgla
Mati Allas
Marten Laur
Arno Lauk

Meie sõbrad



Matkarent.ee








Sander Piibeman


Aivar Naaber